Hansagümnaasium ootab põhikoolilõpetajaid sisseastumiskatsetele

Tekst: Karin Uustal, Maria Murumaa-Mengel

16. märtsil toimuvad Pärnu Hansagümnaasiumis sisseastumiskatsed, kõigil huvilistel on registreerumiseks aega veel 14. märtsini.

Registreerida katsetele saab kuni 14.03.2013 kell 15:00 täites Hansagümnaasiumi kodulehel elektroonilise AVALDUSE.

Eelmisel aastal võeti õpilasi kooli vastu vaid vestluse alusel, sel aastal lisandub suulisele vestlusele ka üldteadmiste test. Test sisaldab küsimusi erinevatest õppeainetest ning uurib õpilaste silmaringi. Üldteadmiste test  tuleb täita 16. märtsil sekretäri poolt määratud kellaajal Hansagümnaasiumi arvutiklassis ning see koosneb nii valikvastustega kui ka lühivastustega küsimustest. Testi tegemiseks on aega 10 minutit ning kõikide õpilaste testid on erinevad.  Pärast testi saavad üheksandikud edasi minna otse suulisele vestlusele, kus esitatakse neile küsimusi nende huvide ning vaba aja kohta. Samuti vaadatakse üle õpilase põhikooli esimese kolme veerandi hinded.

Hansagümnaasium hindab õpilase teadmisiste kõrval kooli huvijuhi Lea Lipsu sõnul ka saavutusi ning koolivälist aktiivsust. Head saavutused spordis, aktiivne tegevus mõne organisatsiooni töös või esi koht olümpiaadil on Lipsu kinnitusel väga olulised ning aitavad  kaasa kooli sisse saamisele.

Informatsiooni Hansagümnaasiumi 10. klassi sisse saanud õpilaste kohta avaldatakse nädala jooksul peale vestlusi kooli koduleheküljel.

Praeguse registreerimisaktiivsuse põhjal võib öelda, et sel aastal on osutunud kõige populaarsemaks õppesuunaks ettevõtlus. Õpetaja ning kooli huvialajuht Lea Lips arvab, et selle põhjuseks on ettevõtluse õppesuuna puudumine teistest Pärnu keskoolidest. Kool teeb koostööd Mainori Kõrgkooliga ning erialane õppetöö toimub tihti väljaspool kooli, mis võimaldab õpilastel ennast tunda noorte tudengitena. Õppejõududeks on tuntud inimesed. Samuti on üks võimalikest põhjustest ka see, et noored soovivad peale gümnaasiumi lõpetamist kõrghariduse omandamise asemel hoopis aluse panna oma ärile.

Lisaks on õpilastel võimalik valida reaal-, loodus-, sisekaitse ja meediasuuna klasside vahel.

Image

Sildistatud ,

Kooli sünnipäev toob vilistlased kokku

Image

Sildistatud , ,

Esimene õppeperiood hirmutab rebaseid suure koormusega

Tekst: Hanna-Liisa Holm

Mitmetel värsketel hansakatel tekkis küsimus, miks on Hansagümnaasiumi esimene periood nii raske. Põhjuseid on mitu, muu hulgas see, et koolid jagavad õpetajaid, pärast puhkust on raske end ümber lülitada ja kümnendike tase on mõnikord ebaühtlane. 

Image

Esiteks arvestab õppealajuhataja Olga Hool tunniplaani koostamisel sellega, et mitmed õpetajad käivad Pärnu-siseselt erinevates koolides tööl. Nii õpetavad mitmes koolis näiteks ühiskonnaõpetuse õpetaja Madis Somelar, arvutiõpetaja Kaia Metsaalt ja meediaõpetaja Maria Murumaa-Mengel. Nende õpetajate tunniplaanide koostamisel tuleb arvestada paljude eri teguritega.

Lisaks tehakse Hansagümnaasiumis koostööd veel Mainori Kõrgkooliga ja Sisekaitseakadeemiaga, nendest koolidest käivad õpetajad eraldi kohal. Kuna kaugemalt käivatel õpetajatel ei ole võimalust kogu aeg sõita pikka maad, siis tuleb vastava suundade klasside tunnid ära mahutada kindla aja jooksul. Seetõttu võibki mõnes perioodis kõvasti rohkem tunde olla. Viimasest tulenevalt tekivad koolipäeva sisse ka lüngad ehk keset koolipäeva võib tekkida vabu tunde või hoopiski algab koolipäev hiljem.

Kolmandaks suureks teguriks, mis muudab osad perioodid raskemaks kui teised, on see, et klassid on erinevate suundadega ja sellega kaasneb ka erinevates ainetes erinev raskusaste. Näiteks on meediakallakus rohkem keeletunde ja lisaks teistele ainetele on lisaks ka veel viis kursust meediat. Ettevõtluse suunal on on lisaks tavalistele ainetele ettevõtluse baasõpe ja selliseid eriaineid leidub iga õppesuuna puhul.

Esimese perioodi näiv raskus tuleneb osaliselt ka sellest, et õpilased on suvel pikalt puhanud ja pole suure tõenäosusega tegelenud õppimisega. Seetõttu on aju koormuse unustanud ja see tuleb uuesti nii-öelda üles turgutada.

Lisaraskuseks on 10. klassidele see, et kõik tulevad erinevatest koolidest ja seega ollakse erineva ettevalmistusega, kuid esimese perioodi lõpuks on vaja kõik võimalikult ühele tasemele saada.

Tegelikkuses tuleb välja, et ajude läbipõletamiseks kujuneb hoopis kolmas periood. See on aeg, mil liigub palju viiruseid ja seega haigestuvad nii õpilased ja õpetajad rohkem. Sellest tulenevalt jäävad haigestunud õpilased perioodis maha ja õpetaja haigestumisel on tunnid asendatud või jäävad üldse ära ning kannatajaks on jälle mõlemad pooled.

Sildistatud ,

Kooli külastas suur piiblinäitus

Tekst: Lea Lips
Fotod: Sevo Rohtla

Hansagümnaasiumi õpilastel avanes erakordne võimalus näha kõige vanemaid eesti keeles ilmunud piibleid. Nimelt eksponeeris pastor emeritius Roland Lõhmus oma mahuka piiblikogu kõige väärtuslikumaid eksponaate ja andis nii õpilastele kui ka õpetajatele selgitusi väärtteoste kohta.

9

Kõige enam köitis hansakate huvi esimene eestikeelne Piibel (ilmunud 1739), mille punasekirjalist tiitellehe pilti on nad näinud ainult ajalooõpikus.

Sildistatud

PHG valmistub vilistlaste peoks

Tekst: Lea Lips ja Maria Murumaa-Mengel

27. novembril toimus üle hulga aja vilistlaskogu koosolek, kus valiti vilistlaskogule uus esimees ning arutleti kevadel toimuva kokkutuleku üle.

Esindatud olid paljud erinevad lennud, lähemalt ja kaugemalt ajast. Koos valiti uus vilistlaskogu esimees – 2004. aasta 12. A klassis õppinud Rainer Toome. Senine esimees Lauri Malm taandas end seetõttu, et töö on teda viinud kaugele Narva. Aseeesimeheks valiti Kristo Veetamm, 2002. aastakäigu 12. B klassi vilistlane. Ühtlasi esindab Kristo vilistlaskonda PHG hoolekogus.

Koosolekul tehti kokkuvõte eelmisest vilistlaste kokkutulekust ja leiti et Strandis 2008. aastal toimunud pidu oli väga hästi õnnestunud ja Strand sobilik koht sellise kokkutuleku jaoks. Otsustati, et ka seekordne vilistlaste pidu toimub 20. aprillil algusega kell 19.00 Strandis. Reserveeritud on konverentsikeskus, golfisaal, ööklubi jne.

Sama päeva hommikul toimuvad Hansahallis traditsioonilised vilistlaste lendudevahelised spordivõistlused (registreerida oma mees-, nais- ja segakonnad Mehise juures: mehis.merilaine@hot.ee), samal ajal on ringivaatamiseks ja kohvitamiseks avatud koolimaja.

Päev varem, 19. aprilli õhtul kell 17.00 on kõik oodatud Hansakooli aulasse akadeemilisele juubeliaktusele. Selleks korraks on plaanis ellu kutsuda ka vilistlaskoor, seega on häbehääöled oodatud endast teada andma (lea.lips@hansagymn.parnu.ee).

Järgmine vilistlaskogu koosolek toimub 15.01.2013 kell 17.30 koolimajas, absoluutselt kõik on sinna oodatud!

Sildistatud ,

Hansagümnaasiumi õpilased lustivad täna jõuluolümpial

Tekst: 11. B meediasuhtluse grupp

Täna, 11. detsembril algusega kell 11 toimub viiendat korda Pärnu Hansagümnaasiumi spordipäev Jõuluolümpia.

„Ürituse juures on vahva see, et korraga suurendab see koolirahva ühtekuuluvustunnet, samas annab klassidele võimaluse olla omanäoline ja särada,“ ütles Hansagümnaasiumi huvijuht ja ürituse üks korraldajatest Lea Lips.

Iga klass on Lipsu sõnul valinud ühe riigi, kelle esindajatena tuleks võistlustel lippu kõrgel hoida. Klassid valmistavad ette viieminutilise rahvusliku jõulutervituse ja humoorika kava “Jõuluvana otsib staari”. Spordivõistlustest on kavas köievedu, sumo, rahvastepall ja jõulueide kandmine.

Hansagümnaasiumi õpilased on valinud esindatavateks riikideks näiteks Jaapani, Kreeka, Somaalia ja Venemaa, aga esindatud on isegi Muumimaa ja Põrgu.

Õpilane Anar Alvela ütles, et Jõuluolümpia on mõnus vaheldus igapäevasele koolitööle. Klassivend Marno Toom lisas, et üritus on lõbus võimalus klassidele tegevusi ühiselt teha.

Huvijuht mõlgutab mõtteid edasiste sportlike ja lõbusate ühistegevuste radadel: „Lumeuputusega seoses tekkis mõte ehitada näiteks meie kooli kõrval asuva uue lasteaia lastega koos lumelinna.“

 

Sildistatud ,

Õpetajad said oma Twitteri

Ilmselt on mõned teist juba näinud, et 2. detsembril 2012 tekkis sotsiaalvõrgustikku Twitter konto, mille säutsude teemaks pole miski muu kui meie vahva kõnekeelega õpetajate eredamad laused. Siinkohal tuleb aga selgeks teha, et tegemist on huumoriga ja mitte ükski õpetaja pole kellegi inimõiguseid rikkunud. Kõik vanad ja uued hansakad saavad täpselt aru, miks ühe või teise õpetaja ütlus nalja pakub ja eks see konto ongi üks ühiselt tarvitatav meelelahutaja. 🙂

Image

Tekst: Hanna-Mai Ressar, 12C

Sildistatud ,

Jõuluolümpia tuleb taas

11.detsembril toimub traditsiooniline Pärnu Hansagümnaasiumi spordipäev Jõuluolümpia 2012. Sportlemine algab kell 11.00 ja kestab orienteeruvalt kolm tundi.

Iga klass on saanud loosi tahtel ühe riigi, kelle esindajatena tuleks võistlustel lippu kõrgel hoida. Klassid peaksid ette valmistama viieminutilise rahvusliku jõulutervituse ja humoorika kava “Jõuluvana otsib staari”. Spordivõistlustest on kavas köievedu (igast klassist viis poissi), sumo (kaks poissi ja üks tüdruk), rahvastepall (viis tüdrukut) ja jõulueide kandmine.

 

Osalevad :
10a – Jaapan
10b – Holland
10c – Kreeka
10d – India
11a – Somaalia
11b – Venemaa
11c – Lapimaa
11d – Muumimaa
12a – Suurbritannia
12b – Liibüa
12c – Põrgu
12d – USA

Sildistatud ,

148 käppa tahavad joosta

Tekst ja fotod: Dairi Reppo

„Hopp! Edasi! Pareeeem!“ olid hüüded, mida oli juba kaugelt kosta. Mida lähemale hääled tulid, seda paremini oli kuulda hingeldamist ja käppade klõbinat mööda kruusateed. Sellele järgnes pidurdushääl ning juba võis näha kaheksapealise koerarakendi hoovi keeramist. Veidral neljarattalisel kärul seisis Pärnumaal elav 46-aastane Ain Reppo, kes kasvatab kelgukoeri.

Juba väiksena unistas Ain Reppo oma koerast. Mida aeg edasi, seda suuremaks see soov muutus. Seitse aastat tagasi soetatud ühest Alaska malamuudist on nüüdseks saanud 148käpaline, 37pealine kelgukoerte kasvandus. Nendest kaheksa on Alaska malamuudid, kuus linnukoerad ning kuraditosin Alaska huskyd – sõidutamine toimub kõigiga.

Turismiatraktsioon
Talveperioodidel võtavad Ain ja tema naine Kersti vastu turiste, kes on nende kelgukoerte kasvandust tulnud külastama. Tullakse nii peredega kui ka suuremate gruppidega, näiteks lasteaiad ja koolid ning erinevad töökollektiivid.

Kõigepealt uudistatakse neljajalgseid ning seejärel minnakse sõidule. 8-12 koera rakendi ette ja sõit võib alata! Peale pikka sõitu tullakse tuppa, kus pakutakse teed, kohvi ja kooki, soovi korral ka sooja suppi. Toas tehakse selge ülevaade kelgukoerte elust, kasvatamisest, treenimisest ja kõigest muust. Umbes selline näeb välja 3-4 tunnine programm Mutimuudi kennelit külastades.

„Suur rõõm on alati uusi inimesi vastu võtta ning ikka ja jälle neid uudishimulike nägudega lapsi ja täiskasvanuid oma teadmistega harida. Mõnel perel on juba tekkinud traditsioon meile igal talvel külla tulla, nii et tuttavaid nägusid on üllatavalt palju,“ ütles proua Reppo. Kuna tegemist on Eestis küllaltki ainulaadse ning uudse turismiettevõttega, ei tule vist lähima paarikümne aasta jooksul talve, kus külastajaid poleks.

Võidukad Pärnumaa koerad
Isa ja 20aastane perepoeg Lauri käivad kelgukoertega ka võistlustel. Väga häid tulemusi on saavutatud nii Balti Cup sarjades kui ka meistrivõistlustel Saksamaal, Soomes ning paljudel muudes lähiriikides.

Pereema Kersti aitab koertega tegeleda, kuid võistlustel ei käi: „Minu jaoks on need kiirused võistlustel niivõrd suured, et juba puhtast mõttest, et sõidaksin võistlustel näiteks kuue koeraga pakase käes või sopas, tekitab kananaha ihule.“

Kelgukoerad mustal maal
Võistlused toimuvad nii lumega kui lumeta. Paljudele inimestele tundub üsna kummaline, et ilma lumeta on ka kelgukoertega miskit peale hakata, kuid siiski on. Ainuke aeg,  mil trenni teha ei saa, on suvi. Kevad, sügis ja talv on aga tõelised treeninguajad.


„Talvel sõidetakse muidugi spetsiaalse kelguga. Jällegi on vahe tavalisel kelgul, millega inimesi sõidutatakse ning mis kaalub kuni 20 kilogrammi ja võistluskelgul, mis on võimalikult kerge ja plastiline. Kui lund pole, toimub sõidutamine ja trenn kolme- ja neljarattaliste kärudega,“ andis Ain pika ülevaate.

Lähiaastatel perekond Reppol oma neljajalgsete arvu suurendada pole plaanis, kuna 37 koeraga saab väga hästi nii inimesed sõidutatud kui ka võistlustel käidud.

Sildistatud , , ,

Mesinik tunneb mesilaste hingeelu ning kasvatab hoolealuste arvu

Tekst: Karl Jõumees

„Mesindusega pole enne meie peres keegi kunagi tegelenud,“ räägib Uulu mesinik Aare Jõumees, kes alustas oma karjääri kahe mesilasperega, tänaseks on Aarel juba pea 300 pere, kelle eest tuleb hoolitseda igapäevaselt.

„Meesaak on tänavu aasta alla keskmise, sest ilmad olid külmad, niiskust oli piisavalt, aga päikest vähe,“ sõnas mesinik. Selliste tingimustega ei eralda taimed piisavalt nektarit, millest mesilased mett toodavad.

1988. aastal tegi Aare isa teoks ühe oma unistuse, tellides Maalehest kaks mesilaspere. Kui pered käes, selgus et isa oli nende vastu allergiline. Niisiis pidigi Aare ise perede  eest hoolt kandma hakkama. „Mind on alati putukad huvitanud ning mõtlesin et proovin,“ sõnab ta ise. Esimesest kahest perest saadi terve pang mett, mis pani teda imestama ja nii ta otsustaski, et võiks mesindusega tõsisemalt tegeleda.

Mesinik on maiasmokk
Kui keskmisel inimesel kulub mett söömiseks aastas umbes kaks kilo, siis Aare maiustab aastaga sisse pea viis kilo. Põhjenduseks lausus ta: „Mesi on ju hea maitsega ning väga kasulik.“

Mees on väga on palju fermenti mesilaste poolt, mis on tegelikult elusorganism. Mesi imendub otse verre ning seda nimetatakse supertoiduaineks. Aga mesinduses ei ole meetootmine kõige olulisem, palju tähtsam on et mesilased tolmendavad taimi ning kui seda rahasse püüda panna, siis on see kordades rohkem tulu toov, kui see konkreetne mesi.

Mesilaspered on Aarel kõik ilusasti nummerdatud ja ta peab nendega nii öelda sidet. „Tean täpselt, mis igas tarus toimub, kuna kõik on  ilusasti üles kirjutatud,“ sõnab ta.

Praktika on parem kui teooria
Eesti saab mesinikuks õppida Olustveres. Kuid Aare sõnutsi on kõige parem ikka kas ise hakata proovima või minna mõne teise mesiniku juurde nii öelda praktikale. Ta ütleb veel, et ka temal on olnud õpilasi, kes nüüdseks on arendanud oma mesila kuni saja pereni.

Eestis üldse kokku võib olla umbes 50 suurtootjat. Ta lisab: „Mesinikuks õppimine on üks asi, teine on tahtmine, mis on selle ala juures kõige tähtsam, kui ei ole tahtmist, siis ei aita ka õppimine.“

Aare juhib oma mesilat kogu perega. Tema ise on peamesinik, vahest abistab teda ka perepoeg, kes hoolitseb selle eest, et mesi suve jooksul kärgedest välja saaks töödeldud. Mee purkidesse paneku eest hoolitseb Aare abikaasa Angela. Purkidele sildi peale kleepimistöö on jäetud peretütre Marta hoolde. Jõumehed loodavad oma mesilat iga aastaga järjest suurendada.

Sildistatud ,

Voice of Voicesi trummar Jürgen Ild: „Hoidkem kirik südames!“

Tekst: Nora Vahenurm
Fotod: Voice of Voices

Viimasel ajal on Pärnu muusikaelu üheks põhiliseks elavdajaks noor ja vihane bänd Voice of Voices, kellel on hiljuti tulnud välja ka esikplaat. Vestlesin Pärnu Hansagümnaasiumis käiva Voice of Voicesi trummari Jürgen Ildiga, et temast veidi rohkem teada saada.

 

Kuidas alustasid sina oma teekonda?

Kirikust. Seal nägin trummareid ning üks nendest hakkaski mind juhendama ja suunama.Olen praeguseks mänginud trumme paar aastat. Õppisin ise ning selle kõrvale tinistasin ka kitarri. Nüüd töötan Sauga noortekeskuses trummiõpetajana.

Kuidas sattusid kokku oma bändikaaslastega?

Käisin Vallikääru plotis hängimas nendega ja meil tuligi lihtsalt selline mõte. Bänd tuli kokku ja sündis Voice of Voices.

Miks just selline muusikastiil?

Ainult üks sõna. Kirg!

Kas teil on ka oma iidolid, kellelt saate oma inspiratsiooni?

Jah, neid on mitu. Slash, Freddie Mercury, REV, Rage Against the Machine.

Kas sa arvad, et jõuate oma bändiga ka välismaa meediasse? Miks?

Jah, sest ma tunnetan seda potentsiaali. Kus inimesed teid peatselt näha võiksid? Jälgige meie Facebooki lehekülge ja tulge meid kontserdile vaatama.

Nüüd annan sulle vabad käed. Viska mõni sõna maailmale!

Sex, drugs and rock’n’roll, hoidkem kirik südames!

Sildistatud , ,

Paikusele kerkis tipptasemel rulapark

Tekst: Joanna Müür

Pärnu linnast kuus kilomeetrit eemal asuvasse Paikuse valda kerkis noortele uus ja põnev vaba aja veetmiseks ja sportimiseks mõeldud skatepark.

Paikuse noortevolikogu liige Jarmo Raik rääkis, et mõte skatepark Paikusele rajada tuli temale ning tema sõpradele juba kolm aastat tagasi, kui ta ei olnud veel noortevolikogu liige. Poisid olid ja on siiani ka ise ekstreemspordist huvitatud ning tegelevad sellega.

Noored võtsid kolm aastat tagasi end kokku ning läksid oma plaani Paikuse valda tutvustama, nad esitasid ka detailplaneeringu. Vallavanem lubas asjaga tegeleda, kuid ütles toona siiski, et neil ei ole sellist raha mitte kusagilt võtta ja asjad jäid kahjuks sinnapaika.

Käisid peale nagu uni
Noored läksid sama jutuga aasta pärast uuesti valda, kuid vallal polnud ka sel korral mitte mingit võimalust. Eelmise aasta kevadel asutati Paikuse noortevolikogu. Üheskoos hakati arendama skateparki ideed, kuna see tundus huvitav.

Volikogu mõtles asjad hoolega läbi ja pöördus uuesti vallavanema poole, nüüd üheskoos tundus asi juba palju lihtsam. Asjad hakkasid liikuma, vald märgistas ära Paikuse kooli kõrval oleva maa-ala kuhu oleks skateparki jaoks väga sobiv koht. Projekt, mille vald heaks kiitis, saadeti edasi Euroopa noorte rahastusfondi. Paikuse vald leidis skateparki ehituseks täpselt poole vajaminevast summast ning teise poole saadi Euroopa noorte rahastusfondilt.


Selle aasta augustis saadi lõpuks asi nii palju liikuma, et märgistatud maa-ala asfalteeriti. Eraettevõte On Wheels hakkas ehitama pargi jaoks vajalikke elemente. Ettevõte On Wheels on noorte ekstreemspordi huviliste rühm, kes tahab populiseerida ekstreemspordi huvi ning noori tegutsema panna.

Kui elemendid parki toodi, hakati neid kohapeal korrigeerima ning lõpuni valmis tegema. Tänaseks on skatepargis puudu ainult alusplekid, kuid ka see töö lõpetatakse kohe, kui ilm lubab.

Huvilised on rahul
BMXi sõitja Rain Robert lausus, et park on küll väike, kuid pargis on palju elemente, mida Eesti parkides esineb vähe. Pargis on hea sõita, kuna selle eestvedajad ja koostajad on ka ise sellel alal tegutsevad inimesed.

Paikusel elav tütarlaps Kelly ütles, et tema arvates on skatepark väga hea idee. Noortel on uus vaba aja veetmise koht ning sõitjaid vaadates võib tekkida ka teistel noortel huvi ja inspiratsioon.

Nüüd tuleb kahjuks pargile lumi peale, aga kevadel koos lume sulamisega on oodata avamisvõistlusi, kuhu on oodatud ekstreemspordihuvilisi üle Eesti. Noortevolikogu otsib võistluse toetamiseks häid sponsoreid ning garanteerib, et võistlused tulevad vinged.

Sildistatud , ,

Haridusprogramm viis hansakad trollidemaale

Tekst:  Anni-Liisi Hanni

Pärnu Hansagümnaasiumi direktor Silja Kikerpill, huvijuht Lea Lips ja inglise keele õpetaja Anu Sulg käisid 9.-14. oktoobril haridusprogrammi „Learning 2.0 – Collaborative learning in the Age of 2.0“ raames Norras Buskerudi maakonnas.

Programmi eesmärgiks on tihendada IKT-alast koostööd kahe riigi vahel ning tutvustada õpetajatele vastastikku erinevaid võimalusi, kuidas internet ja arvutid saavad õppetööd rikastada.

Vidinad aitavad õppida
Esimesel päeval külastati Honefossi koolis ühte tundi, kus õppisid välismaalased, kes olid Norrasse elama asunud. Tunni eesmärk oli ühe aasta jooksul õpetada neile norra keel nii selgeks, et nad saaksid üle minna tavalisesse kooli. Iga õpilane pidi tegema tutvustava esitluse riigist, kust ta oli tulnud.

“Läbi oma kogemuste ja kodumaa infotehnoloogiliste vidinate abil õppisid nad norra keelt,” kirjeldas Lea Lips. Teisel päeval käidi Lieri koolis disainitunnis, kus õpilased pidid kaupluse vaateaknaid kujundama. Igal õpilasel oli sülearvuti, milles oli programm, mille abil saab kujundada maja, ruumide sisekujundust.

“Miks ei võiks üldtehnilise õppesuuna kõrvale tulla kursus, kus saab arvutis midagi teha, miks ei võiks ka meil olla sellised programmid, kus saab igasuguseid ehitisi disainida, see oleks ju palju põnevam, kui niisama kuivalt joonestada,” mõtiskles Lips.

Lilleseade tund oli segu bioloogiast, käsitööst ja infotehnoloogiast. Algul õpiti selgeks lille nimetus ning muud teadmised sellest lillest, siis näidati, milliseid lilleseadeid saab teha ja alles siis hakati ise lilleseadeid tegema. Kõik see võeti linti ning video pandi üles Facebooki ning igaüks, kes tunnis oli, sai oma arvamust avaldada. “Ei pea kuivalt õpikust õppima, vaid saab läbi tegevuse teadmisi omandada, mis on palju lõbusam ja info jääb paremini meelde,” sõnas Lips.

Raamatukogu puupüsti täis
Drammeni raamatukogu juures üllatas Lipsu see, et see oli rahvast täis. Iga diivaninurk ja  laud oli noorte poolt hõivatud, seal õpiti. Raamatukogus olid ka lastele mõeldud mängunurgad ja värvimiskohad. “Juba maast-madalast harjutakse raamatukogus olemisega,” rääkis Lips.

Kooli juures oli teistsugune see, et mõned tunnid olid 45 minuti pikkused, mõned kestsid aga 60 minutit, ning see, et puudus koolikell. Igaüks teadis täpselt, mis kell ta kuskil olema pidi, keegi kuskile sööma ega suitsetama ei läinud. Koolis kulges kõik väga rahulikult. Söök oli õpilastel ise kaasas, sest koolis polnud võimalust sooja sööki saada. St.Hallvarti koolis küll oli kohvik, aga seda pidasid erivajadustega õpilased ja just kohviku pidamisega õppisid nad ühiskonda sulandumist.

Projektis osalejad pidid tegema internetikeskkondasid, kus saaksid Norra Eesti koolid üksteisega suhelda ja näidata, mida kummaski riigis tehakse.
“Meie kool peab mõtlema selle peale, kuidas me sobitame disaini ja kunsti avatud kahe riigi lehele, et meil oleks huvitav vaadata, mida norrakad teevad, ja neil oleks põnev näha, mida meie teeme,” rääkis Lips.

Puhkepäeval klaasi puhuma
Laupäeval oli Eesti külalistel niinimetatud puhkepäev, mil käidi klaasivabrikus. Seal näidati, kuidas klaasi puhutakse ja kuidas kallid värvilised kristallesemed tekivad. Lipsu arvates oli kõige lahedam see, et igaüks sai ise omale puhuda klaasi. “Mina näiteks tegin küünlajala ja mitte keegi ei usu, et see on minu enda tehtud, sest see näeb välja täpselt nagu poest ostetud,” lausus Lips.

Pärnust osalevad selles projektis peale Hansagümnaasiumi ka Ühisgümnaasium, Raeküla Kool, Linnavalitsus ja Keskraamatukogu.
Eelmisel aastal käisid sama projekti raames Norras  meediaõpetaja Maria Murumaa-Mengel, informaatikaõpetaja Eve Reinik ja õppelajuhataja Olga Hool.

Sildistatud , , ,

RMK käis taas meie kooli õpilastega metsas

Tekst ja foto: Ingela Põder

Oktoobri alguses käisid Pärnu Hansagümnaasiumi 11. klassi noored koos klassijuhatajatega ja bioloogia õpetajaga Tammiste metsas endi kevadel istutatud puid üle vaatamas ja korrastamas.

Pilootprojekti viisid läbi giidid RMKst (Riigimetsa Majandamise Keskusest). RMK Kabli looduskeskuse juht Küllike Sisask selgitas, miks otsustati just Hansagümnaasiumi kasuks ja kellele eelkõige on projekt mõeldud: “Valik langes Pärnu Hansagümnaasiumile sel lihtsal põhjusel, et meie Kabli looduskeskus tegi koolile pakkumise, kus me küsisime, kas nad sooviksid osaleda meie poolt pakutavas metsateemalises pilootprojektis.“ Vastus tuli jaatav ja nii see alguse saigi. Sisaski sõnul on projekt mõeldud just gümnaasiumiosas õppivatele noortele, kellel seisab peatselt ees erialavalik.

Eelnevad õppekäigud
Esimene õppekäik toimus selle aasta maikuus Tammistes. Pilootprogrammis osalesid kevadel Pärnu Hansagümnaasiumi 10. klassid. Pooled õpilased istutasid metsameestega kahekaupa paaris männitaimi ja pooled käisid kahes grupis metsaretkel RMK giididega, et märgata nii majandustegevuse jälgi kui looduses kevadega toimuvaid muutusi. Programm lõppes kokkuvõtete tegemisega.

Teine õppekäik Tammistes Kilingi metsandikus oligi sügisene jätk Pärnu Hansagümnaasiumi 11. klasside õpilastele. Et mets ei läheks metsa, siis tutvuti metsade eluringi ning sellest tulenevate aastaringsete metsatöödega. Õpilastele räägiti metsade majandamise jätkusuutlikest põhimõtetest ja headest tavadest.

Tööd, mida näidati ja teostati osaliselt ka õpilaste kaasabil, olid järgmised: noorendike ja kultuuride hooldamine, valgustusraie (kohal oli RMK raietööline võsasaega), metsauuenduse hooldus (hooldati endi kevadel istutatud puid), lageraie eraldamine, sanitaarraie võimalused ja vajadused ning harvendusraie.

Talvel ka metsa    
Noori ootab sel talvel veel ees ka kolmas õppekäik. Põhiteemaks on metsaraie ja raietehnika. Veel enne talvist õppekäiku külastab RMK Pärnu Hansagümnaasiumit, et koos õpilastega vaadata videot metsa elukäigu kohta.

Sildistatud , ,

Pärnu õpilased said ettevõtlusjulgust

Tekst:  Marta Kruusmann

Sügise alguses käis meie koolis ennast tutvustamas Entrumi meeskond. Räägiti sellest, kuidas oma ärile jalgu alla saada ja kuidas nemad saavad abiks olla. Ka meie koolist võtsid päris mitmed õpilased sellest osa.

Kõigepealt, mis asi see Entrum üldse on? Entrum on nende kodulehe järgi koht, „kus õpid olema sihikindel, iseseisev ja kogud julgust, et oma ideed ellu viia“. Põhimõtteliselt on see ettevõtlikkust edendav organisatsioon, mille moodustatud žürii sõelub välja noorte parimad ideed ning aitab neid ellu viia.

Entrumi avasessioon „Algatan julgelt!“ Pärnu Kontserdimajas. Foto: Entrum Facebookis.

Hansagümnaasiumi 11. C klassi õpilase Anna-Liisa Hanni unistus on juba nooremast east alates olnud see, et temast saaks kunagi moedisainer. Varasemalt ta Entrumist kuulnud polnud, kuid loodab sealt saada palju julgust ja tuge, et oma idee ellu viia. Alustuseks peab ta leidma endale meeskonna, sest üksi oleks natukene raske ja loomulikult on koos töötamine alati olnud lõbusam.

10. D klassi õpilane Gerda Holtsmeier ei ole veel päris ideed välja mõelnud, kuid pisikesed jupikesed on juba olemas. Inspiratsiooni programmist osa võtmaks sai ta mentoritelt ja oma isalt: „Mind inspireerisid väga mentorid (zürii liikmed) ja pisikeste ideede kallal olen töötanud juba väikesest peale, üritades käia isa jälgedes.“

Pärnus toimunud ettevõtmise avapauk meeldis Gerdale väga: „See oli väga suurejooneline. Väga huvitav ja tore. Igavat hetke ei tekkinud, vastupidi, tekkis ärevus ja ootus juba järgmise sessiooni suhtes.“

Žürii on muljetavaldav
Huvitavamad ideed, mis tüdrukutele esitlustest meelde jäid: olemasoleva Pärnu kino paremaks muutmine, soojussüssteemi parandamine, toolidele patjade peale õmblemine ning kunsti ja disaini laager.

Julged tüdrukud  ei karda isegi kohtunikke, kes on Eestimaal ja mingil määral ka välismaal, üpriski kuulsad. Kohtunike seas on Londoni OM 2012 hõbe Heiki Nabi, restoraniomanik ja Eesti noor ettevõtja 2010 Anni Arro, ettevõtja Click & Grow lillepoti autor ning Ajujaht 2010 võitja Mattias Lepp, Eesti otsib superstaari finalist ja laulja Teele Viira ning näitleja, laulja, lavastaja ja maailmarändur Marko Matvere.

Sildistatud ,

Kammerkoor ja käsikellad käisid Peterburis hingi kõlistamas

Tekst ja fotod: Liina Laanes

12. oktoobri varahommik. Kell mõni minut enne viit ning Pärnu Kontserdimaja esine parkla on uniseid muusikuid täis, kaasa arvatud mina, üks käsikellamängijatest. Algab Pärnu Kammerkoori ja käsikellastuudio Agapella kontsertkoosseisu kolmepäevane reis Venemaale, täpsemalt Peterburgi.

Bussisõit möödus pooleldi tukkudes. Piir sai ületatud üsna kiirelt ning probleemideta. Vastu võttis meid üsna räämas ja üksikute majadega Venemaa.
Peagi haaras mikrofoni enda kätte üks kammerkoori laulja, kes teadis meile Venemaast rääkida muljetavaldavalt palju. Jutustas veidi ajaloost, aga eriti just eestlastest Venemaal ning peamine teema oli Kroonlinn, sest just sinna olime teel.

Kurjad kroonlinlased
Kroonlinn on Peterburi haldusalasse kuuluv linn, mis asub Soome lahe idaosas Kotlini saarel. Seal elas pärast abiellumist kuni surmani meile kõigile teada-tuntud Lydia Koidula.

Meile anti kätte Kroonlinna kaardid, kus olid peal sealsed olulisemad monumendid ja kohad ning nii saime kaks tundi omapäi linna uudistada. Tegelikult, nagu hiljem selgus, üle tunni aja seal midagi uudistada ei olnud. Jah, oli tõesti palju erineva tähtsuse ja ajalooga kauneid kohti, kuid oli ka palju segavaid faktoreid, mis mind ära ehmatasid.

Sürreaalne Venemaa, kus WC võib olla ka bussis.

Ühelegi inimesele ei julgenud otsa vaadata, sest vastupidiselt mulle, nemad jõllitasid ja mitte üldse sõbralike pilkudega. Väike hirm oli oma elu pärast, ilmselt dramatiseerisin kõvasti üle, kuid adrenaliin oli igal juhul laes. Tahtsime kuskil natuke istuda ja lõunasööki süüa, kuid ega eriti valikut polnud. Otsustasime toidupoest oma kraami hankida. Ma ei oska mõne Pärnu toidupoega paralleele tuua, kuid iga väiksemgi Pärnu uberik on igal juhul etem.

Autosid jalutavad mehed
Muidugi ei saa mainimata jätta seda koomilist seika, kuidas vene mehed oma autosid parkisid. Umbes kolm või neli meest olid järjest oma autodega tee ääres, kõik olid autodest väljas, kuid käed läbi akna roolil. Autod ei töötanud, kuid mehed jalutasid nendega vabakäigul, kuni leidsid oma masinale sobiva parkimiskoha.

Siinkohal ka mu virisemine lõpeb, sest hakkasime sõitma oma eesmärgi – Peterburi poole. Peterburg on Kroonlinnaga võrreldes nagu teine maailm. Kuna olen Peterburis ka varem käinud, siis teadsin ka juba veidi, mida oodata. Ööbimispaigaks oli Peterburi Jaani kiriku hostel. Hosteli kohta oli hoone lausa super, kartsin kordades hullemat.

Õhtu oli vaba ning läksime linna avastama. Lihtsalt suurepärane! Millised ehitised, tänavad, poed, kohvikud, baarid, restoranid, inimesed. Armastus esimesest silmapilgust.

Kultuurne laupäev
Reisi teine päev oli puhtalt linnaga tutvumine ning kõikide võimaluste nautimine. Toimus ekskursioon eestlasest giidiga, kes on mitukümmend aastat Peterburis elanud ja õppinud. Nägime ära kõik olulisemad hooned ja skulptuurid, millest seal linnas ilmselgelt puudust pole.

Keskpäeval oli pikem peatus Peeter-Pauli kindluses, sest sel ajal saab sealt kuulda kahuripauku. Lisaks nägime ka sõdurite demonstratsioonesinemist.

Järgnev pool päeva oli taaskord meie enda kätes. Õhtu veetsime Peterburi  peatänaval – Nevski prospektil. Öösel vaatasime sildade avanemist. Sillad nimelt avanevavad igal ööl, et suured laevad läbi pääseks.

Väike südantsoojendav kontsert
Kiirelt jõudis kätte reisi viimane ning sealjuures ka kõige olulisem päev. Hommikul proov ning nelja ajal olime valmis selleks, et anda üks meeldejääv ja südantsoojendav kontsert nii Peterburis elavatele eestlastele kui ka lihtsalt kohalikele huvilistele.

Esinesime Peterburi Jaani kirikus, mis on 1860. aastal valminud luteri kirik. Pärast võõrandamist ümber ehitatud hoone sai oma algse välisilme tagasi 2010. aasta kevadel.

Jaani kirikul on eesti kultuuriloos oluline koht. Kirikuõpetajana on seal töötanud Jakob Hurt ja Villem Reiman, organistina Mihkel Lüdig ja Rudolf Tobias. Kiriku tegevusega olid seotud veel mitmed tuntud Westi kultuuritegelased. 1917. aastal kogunes Jaani kiriku juures 40 000 eestlast, kes läksid sinimustvalgete lippudega rongkäigule.

Kontsert möödus üpris edukalt ning publikut ei olnud küll palju, kuid tundus, et kuulajad jäid rahule. Saime positiivset tagasisidet ning mis kõige parem, kuulsime ka eesti keelt. Pärast esinemist enam väga aega polnud ning alustasime kojusõitu.

Bussis läks ringlusesse kaks ajalehte, mis anti meile kirikust kaasa. Tegu oli Peterburi Teatajaga, mis on aastal 1908 Peterburis asutatud eestikeelne ajaleht. Leht oli üsna õhuke ja mitte just väga inforohke, kuid juba puhtalt see, et selline ajaleht tegutseb on muljetavaldav ja rõõmustav. Peterburi teataja 1. number ilmus 14. septembril 1908. aastal, väljaandmisega olid seotud Konstantin Päts, Julius Seljamaa ja August Rei. Kümne ilmumisaasta jooksul oli leht sunnitud mitu korda nime vahetama, kuni 1918. aastal sootuks suleti. Ajaleht taasavati 1999. aastal. Peterburi Teataja on ainus Venemaa eestlaste trükis.

Sildistatud , ,

Rebastenädal ühendas ja ajas tülli

Tekst: Karolina Kuusik ja Sandra Pärnat
Fotod: Mariliis Otskivi

Rebastenädal kestis sel aastal viie päeva asemel kolm päeva, 2. kuni 4. oktoobrini ning päädis piduliku värskete hansakate täieõiguslikeks Hansagümnaasiumi õpilasteks löömisega. Kolme päeva jooksul said kümnendikud omavahel sõpradeks, klassid töötasid kui üks mees. Teisalt aga tekitas ülimalt võistluslik õhkkond palju pingeid.

Pugemisnädalale omaselt oli igale päevale määratud oma stiil ning sellest tulenevalt ka erinevad ülesanded. Esimese päeva teema oli beebid.

Hoolimata üsna jahedast ilmast, võis ristimisnädalal näha üsna paljaid inimesi kooli ümber kalpsamas.

 

Beebide päev algas  kell 7.50 rivistusega, kus räägiti mida teha võib ja mida mitte.  Samuti jagati välja iga klassi tunnusdetail – A klassile vuntsid, B klassile kulmud, C klassile prillid ja deekad tundis maja peal ära näkku joonistatud tedretähnide järgi.

Ristija Danna silmis on nauding, kui ta rebasele siniseid kulme joonistab.

Hommik oli väljas külm nagu sügis ikka ja et sooja saada, tehti abiturientide Mirko ja Danna (ülal pildil kahjurõõmsalt kulme joonistamas) eestvedamisel hommikuvõimlemist.

Tantsuhoog ja rõõmus meel tõi osalejatele ja pealtvaatajatele palju nalja.

Hommikul oli ka esimene võistlus kohe, kus pidi suuga edasi andma sibulat. Päeva peale toimus palju pugemist, laule, pommi- ja granaadirünnakuid.

Sibula suust suhu andmine oli üks võistlustest, milles kümnendikud jõudu katsusid.

Teisel päeval olid poisid baleriinid ja tüdrukud gootid. Päeva tippsündmus oli tantsuvõistlus, kus kõik kümnendikud tantsisid Gangam style’i. Ja loomulikult toimus kõva pugemine 12. C klassile.

Siredat säärejooksu jagus neil päevil ohtralt kõikjale.

Kolmanda päeva teemaks oli NSV Liit. Päeva suurim võistlus oli iiriskommide söömine. Loomulikult tuli saada juurde punkte, nii et pugemine jätkus täie hooga.

Neljapäeva õhtul toimus pidulik galaõhtu, kus värsked rebased võeti ametlikult gümnaasiumisse vastu ning neile jagati teklid. Ja kõige rohkem ärevust tekitanud info öeldi ka välja – kes on rebaste nädala võitja. Sel aastal võitis pugemisnädala ja seega sai õiguse kahe aasta pärast ristimist läbi viia 10. A klass.

Ristimine pööras õpilased tülli
Paljude jaoks oli A klassi võit suur šokk, käisid kahinad, et võitjaks pakuti paljude poolt hoopis aktiivset ja võistlushimulist 10. D klassi.

Hansagümnaasiumi 10. D klassi neiu Laura Pukk ütleski, et tema arvates oli võistluste eest punktide jagamine ebaõiglane: „Nad panid osadele punkte iga üksiku asja eest ja teistele koondpunkte, mis meie arvates on vale.“ Pukk kirjeldas, et 10. A oli saanud eraldi punkte abituriendi seljas kandmise, kottide tassimise ja nätsu andmise eest. „Meie tegime ka kõike seda, miks meie punkti ei saanud?“ küsis Laura ja lisas, et ka originaalsuse eest ei antud alati rohkem punkte. Kohati said võrdselt lisa need, kes mingi ideega esimesena välja tulid ja need, kes seda hiljem kopeerisid.

12. C, seekordse ristijaklassi anonüümseks jääda soovinud õpilane püüdis tekkinud segadust selgitada: „Iga asja eest ei saa punkti panna. Kui kolm erinevat tassivad koolikotte, siis me ei pane kolme punkti vaid see läheb üldisena kirja.“

Pimehääletus ja punktitabel
Lisaks punktitabelile tehti ka pimehääletus, ehk iga 12. C klassi õpilane pani paberile kirja enda lemmikklassi, mis tähistas ühte punkti ning mis lisati hiljem punktitabelile. Anonüümne abiturient ütles, et tema ise valis A klassi, kuna nemad tundusid lojaalsemad ning siiramad, sest nad ei proovinud ristijaid ära osta söögiga, millele oli liialt raha kulutatud.

Iga valiku puhul on neid, kes on tulemusega rahul ja neid, kes seda ei ole. Ehkki möödas on mitu nädalat, kannavad mõned endiselt rusikat taskus ja hinges on kriipimas okas. Rebastenädal on olnud Pärnu Hansagümnaasiumis juba pikka aega tore traditsioon, millest on üldjuhul  kõik õpilased hoolega osa võtnud. Konflikte on olnud alati, kuid alati on kõik lõpuks sõbralikult lahenenud, ehk ka seekord.

Sildistatud

Käsikellade helin tekitab kuulajas rõõmu

Tekst: Sigrid Meemaa

Kontsert, mida külastasin, toimus Pärnu Raekoja saalis, 7. oktoobril. Esinesid Pärnu kammerkoor ning käsikellade kontsertansambel Agapella, dirigeeris ja seaded paladele koostas Elo Kesküla.

Pärnu kammerkoor on asutatud 2001. aastal, mille asutajaks oli Ave Sopp. Koor on osalenud suurtel konkurssidel ning saavutanud häid kohti. Suureks eeliseks on koostöö Pärnu linnaorkestriga. Samuti on suur kollektiiv reisinud palju ning andnud välja ka plaate.

Käsikellade ansambli Agapella eestvedajaks on Elo Kesküla. 17liimeline ansambel on oma tegevusega silma paistnud juba mitu aastat, esinetakse ning reisitakse. Arvustuses vaatlen kava, mis on koostatud dirigendi poolt eelseisvaks kontsertreisiks Peterburi, kus toimub kontsert „Mõtisklus” Peterburi Jaani kirikus.

Mitmekesine kava
Kavas esines nii eesti-, ladina- kui ka inglisekeelseid lugusid. Kontsertkava oli vahelduv – alustab koor, seejärel astub lavale käsikellade ansambel, kelle esinemine ei jäta kedagi külmaks ning lõpetab koor oma siira ja vägeva esitusega.

Kava oli oma ehituselt väga huvitav ning kuulamapanev, ei olnud liiga pikk ega lühike. Esitati lugusid ballaadidest kuni kirikumuusikani, samuti olid esindatud nii Eesti muusikud kui ka Vene kuulsad ning tuntud autorid.

Minu jaoks olid veidi huvitavamad ning põnevamad käsikellade esituses olnud palad, kuna käsikellade kontserdil viibisin ma esimest korda ning tundus uskumatu, et suudetakse kellakesi niimoodi helisama panna.

Tase on kõrge, heli puhas
Nii koori kui ka ansambli tase oli kõrge ning paljutõotav. Oli kuulda, tunda ning näha, et selja taha on jäänud meeletult raske töö ja vaev, kuid just nii saavutataksegi ju perfektne ning esmklassiline lõpptulemus. Olles osalenud ka ise mitmete kooride ridades, siis tean, kui raske on mõnikord saada kätte hea ning ilus kõlavus ning puhtus. Pärnu kammerkooril olid need olemas. Tekst oli arusaadav ning ilmekas. Ka solist täitis oma ülesande perfektselt, hääle kõlavus ning võimsus oli imeline. Esinejate olemusest, käitumisest ning ka näoilmest oleneb palju, (naeratus oli esinejatel esikohal!), mis kujundab ka publiku meeleolu ning kontsertelamuse.

Üks õnnestunumaid lugusid oli Gennadi Podelski „Mõtisklus“, mis oli sügavamõtteline. Siiras ning nauditav esitus tegid sellest palast justkui uue loo. Usun, et publik sulas ning mõtiskles kuulates seda pala. Samuti meeldis mulle ka Jukka Linkola 5.osa tsüklist „Primitive music“- „The joiku“, mis oli kui täpike i peal. See viimane pala oli tabav ning oli näha, kuidas publik elavnes- suurepärane teos kava viimase palana. Muidugi ei puudunud ka lisapala.

Sajaprotsendiline õnnestumine
Kontsert õnnestus minu hinnangul suurepäraselt, mis on ju iga esineja, dirigendi ning inimese sooviks, kes publiku seas istub. Usun, et kontserti dirigent ning esinejad olid oma esitusega väga rahul. Rahvas oli kontserti ajaks meelestatud positiivselt ning positiivsust ja särasilmsust jätkus kontserti lõpuski.

Pisikesena käisin küll tihti vanaemaga taolistel kontertitel, kuid olin unustanud just selliste kontsertide võlu ning rõõmsameelsuse.

Sildistatud , ,

Hansagümnaasiumi abiturient tuli joonistamises Eesti meistriks

Tekst: Anna-Liisa Hanni ja Pille-Mari Priilinn

4. ja 5. oktoobril toimusid Tartu Kunstikoolis esimest korda joonistamise Eesti meistrivõistlused, mille üheks võitjaks kuulutati Pärnu Hansagümnaasiumi abiturient Anne Hanni. Aega joonistamiseks ja oma taseme näitamiseks oli kahe päeva jooksul kokku 14 tundi.

Osaleda said kõik kunstihuvilised üle Eesti. Peakorraldaja ja sealne kunstiõpetaja Nadezda Tsernobai ütles, et võistluse eesmärk on väärtustada joonistamist. Tsernobai sõnul tuli idee korraldada meistrivõistlused sealse kooli õpetajatelt, kes tahtsid panna rohkem rõhku joonistamisele.

Neljapäevasel sügishommikul oli Tartu Kunstikool ärevust ja saginat täis. Õpetajate toas pakuti kõikidele osavõtjatele kohvi ja võileibu ning võistlus võis alata.

Mälu järgi joonistamine
Kaasa tuli võtta kodus valmis joonistatud pilt, mis oli teostatud harilike pliiatsitega A2 formaadis paberile. Teemadeks olid portree (inimene, inimese nägu), riietatud täisfiguur (inimene täies ulatuses) või natüürmort (asju, puuvilju, lilli, jahisaaki, kalu kujutav kunstiteos, vaikelu). Kohapeal joonistati mälu järgi see sama pilt uuesti. Tegemist oli pikaajalise joonistusega, seega töö tegemiseks oli aega 12-14 akadeemilist tundi.

Anne Hanni joonistas natüürmorti, millel ta kujutas lampi, kahte raamatut, Pepsi purki ning klaasis olevaid tindipliiatseid.

Anne Hanni oma tööle veel viimast lihvi andmas. Autor: Anna-Liisa Hanni.

Aega võttis tal joonistamine umbes 13 akadeemilist tundi ning oma töö andis ta üle viimaste seas. Tööde valmimist käisid uudistamas paljud kunstihuvilised. Osavõtjad lõpetasid oma tööpäeva väga erineval ajal.

Ärev teine päev
Teisel päeval jätkati pooleliolevat tööd ning oli tunda, et osalejad olid juba rohkem ärevad ja täiustasid oma töid nii, kuis jaksasid. Liitusid veel kaks noorimat osalejat, kaksikud Johan ja Jakob Mürk, kes said oma tööd valmis kõige kiiremini, vähem kui tunniga. Aeg möödus kiiresti, kui juba pidi vaikselt  hakkama otsasid kokku tõmbama.

Kõik läksid taas üles õpetajate tuppa, kus jäädi ootama žürii otsust. Elevus. Kes on võitjad? Võidud jagati välja erinevates vanusekategooriates ja eri professionaalsusega joonistajatele. Hobijoonistajate seas kuulutati Eesti meistriks Hansagümnaasiumi abiturient Anne Hanni.
 
Tuleb südamega teha
Anne jaoks tuli võit täieliku üllatusena ning ta ütles: „Kui aus olla, siis ma ei oodanud midagi, kuna ma pole realistlik joonistaja. Õppisin natüürmordi ära selle konkursi jaoks ning tean ise, et arenguruumi on veel palju. Läksin konkursile eesmärgiga, et saada kogemusi ning teha kaks päeva seda, mida ma armastan.“

Auhinnaks sai Anne kvaliteetseid joonistamistarbeid, mis on igati asjalik kingitus kunstiga tegelevale inimesele.

Kas Hanni järgmine aasta konkursilt osa võtab, seda näitab aeg. Tal on igaühele kaks soovitust, mida ta ka ise järgib: „Kui teed midagi, siis tee südamega! Tegele sellega, mida tõeliselt armastad!“

Konkurss tuleb uuesti
Žürii liige ja Eesti Kunstiakadeemia joonistamisõpetaja Anu Juurak tervitab kahel käel seda võistlust ja tal on väga hea meel, et selline üritus korraldati. “Raske selle võistluse puhul oli mälu järgi joonistamine, sest palju lihtsam on ju maha joonistada. Hindasime ka üht osalejat, kes oli edasi arenenud sammukese, pilt oli palju kindlam ja vabam,” lausus Juurak.

Sel aastal toimus see võistlus esimest korda, kuid korraldaja Tsernobai sõnul ei jää see viimaseks korraks ja järgmisel aastal loodab ta ka rohkem osavõtjaid.
Näitust saavad kõik külastada selle aasta lõpuni Tartu Kunstikoolis.

Sildistatud , ,

Superstaari-saates võistleb PHG vilistlane

TV3 üliedukas staariotsingu saates on kolmekümne stuudiovooru pääsenud osaleja seas ka Pärnu Hansagümnaasiumi vilistlane Getter-Heleen Aron.

2011.aastal kooli lõpetanud Getter-Heleen andis kooli pidulikele üritustele alati oma lauluga sära juurde ning sai oma lõpetamisel ka PHG aasta abituriendi  ning Pärnu linna 2011. aasta huvitegevuse parima õpilase tiitli. Intervjuus Tapeedile ütles ta, et on ülimalt tänulik selle eest, et teda kuulati meie kooli pidulikel üritustel kolm aastat tähelepanelikult.

Kolmel järgmisel pühapäeval selguvad „Eesti otsib superstaari“ viienda hooaja kümme finalisti. TV3 kodulehekülje teatel kogunesid kümme teatrivoorust edasipääsenud tüdrukut täna Tallinna WAF Laulu- ja Tantsukooli, et anda oma häälepaeltele veel viimast lihvi ja valmistuda pühapäevaseks tuliseks võistluseks otse-eetris. Just siis selguvad telefonihääletuse tulemusena tüdrukute hulgast kolm esimest finalisti. Tuleval nädalal asuvad võistlustulle poisid, kelle seast pääsevad finalistide hulka kolm järgmist televaatajate lemmikut. Kahest esimesest stuudiovoorust finaali ukse taha jäänute seast valivad kohtunikud kümme võistlejat, kes astuvad üles kolmandas stuudiosaates teist korda.

Getter-Heleen konkursil Sügisulg 2009:


Teksti toimetas: Maria Murumaa-Mengel

Sildistatud , , ,

Ristimisõiguse võitis 10.A klass

Sel neljapäeval anti pidulikul õhtusel aktusel uutele hansakatele üle nende teklid ning kuulutati välja ristimisnädala kõige edukamalt läbinud klass, kes sai õiguse kahe aasta pärast rebaseid ristida. Seekordse korraldajaklassi, 12.C klassi õpilaste sõnul oli tegemist lõbusa ja naerurohke nädalaga, mis tipnes pikkade vaidluste ja raske otsusega. Tänavu osutus tasavägises rebimises edukaimaks klassiks 10. A. Teisele kohale tuli 10.D klass, kes võitis õiguse korraldada järgmisel aastal õpetajate päeva üritused.

Võidukas klassitäis värskeid hansakaid, foto Sevo Rohtla:

Sildistatud , ,

Tulemas on ajaloo-esseevõistlus

Noorteühing Avatud Vabariik kutsub gümnasiste ja üliõpilasi osalema essevõistlusel „Ajalugu, mis ühendab Eestit”. Parimade tööde autorid pälvivad auhindu, peapreemiaks on uhiuus tahvelarvuti iPad3. Töid saab esitada kuni 26. oktoobrini.

Noortel on korraldajate sõnul võimalus mõtiskleda ja kirjalikult arutleda ajalooliste sündmuste üle, mis omavad tänapäeva Eesti ühiskonna jaoks positiivset tähendust, näiteks rahvusvähemuste ajalugu või taasiseseisvumine 1991. aastal. Aluseks võib võtta ajaloolist sündmust või autoriteetset arvamust ning jagada selle kohta oma mõtteid – kuidas peaksime sellesse suhtuma, mis tähendust see omab tänapäeva ühiskonna jaoks, kuidas mõjutab meie väärtusi.

Parimad selgitab välja kolmeliikmeline žürii, mille liikmeteks on Kunstiakadeemia professor David Vseviov, kirjanik ja filmitegija Imbi Paju ning ajaloolane ja õpetaja Igor Kopõtin. Võitja nimi tehakse teatavaks oktoobri lõpus. Konkursi võitja saab auhinnaks tahvelarvuti iPad3, teise ja kolmanda koha saavutanud autorid saavad auhinnaks e-lugeri.

Essee pikkus on 6000-8000 tähemärki (koos tühikutega). Kirjutada  võib nii eesti kui vene keeles. Ühelt autorilt on oodatud ainult üks originaaltöö. Kirjutisele ei pea lisama kasutatud kirjanduse nimekirja, kuid keelatud on otsene plagiaat.

Esitatud essee juurde peab olema märgitud autori ja juhendaja (kui on) nimed, õppeasutus, ülikooli puhul ka eriala, klass/kursus, telefoninumber ja e-post. Tööd tuleb saata hiljemalt 26. oktoobriks aadressile essee@or.ee, aktsepteeritakse vaid elektroonselt esitatud konkursitöid.

Sildistatud ,

Positivus Festival ’12 summutas kõik viperused ülevoolava positiivsusega

Tekst: Merilin Sillastu
Fotod: Hedvika Murd

Ajalehe Tapeet toimetus võitis parima Eesti koolilehe 2012 tiitli ning sai preemiaks kaks pressipiletit Lätis toimuvale ja aina populaarsemaks muutuvale muusikaüritusele „Positivus Festival ’12“.  Tegemist on baltimaade suurima festivaliga, mis toimus sellel aastal juba kuuendat korda.  Rahvas oli värvikas ning kogu festival jättis, nagu pealkirigi lubab, ülimalt positiivse tunde.

Alustame otsast peale – kohale jõudes tuleb hoolitseda selle eest, et hiljem oleks, kuhu magama keerata. Nagu  arvata oskasime, oli telkimisala väga suur.

Moodustatud olid tänavad, et oleks kergem oma telk hiljem üles leida. Samuti muutis see liiklemise olulisemalt lihtsamaks, kui seda on näiteks mõnel Eesti festivalil, kus tuleb alatasa telkide nööridest üle astuda, et kuhugi pääseda.
Eraldi ruum elektriga oli jäetud haagiselamutega tulijatele.

Telklas olid ka söögiputkad ning väike diskoteegitaoline telk, kus oli võimalik tantsida.  Olemas olid loomulikult ka käimlad ning isegi duširuumid, mida sai raha eest kasutada. Tõsi küll, järjekorrad olid meeletud, oma korda tuli oodata umbes kaks tundi.

Möll käis päev varem
Rahvas kogunes telklasse juba neljapäeva õhtul ning hoolimata sellest, et festival avati ametlikult reedel, oli juba eelneval õhtul pidu täies hoos.

Kõik, keda nägime, olid positiivselt meelestatud ning sõbralikud. Näiteks sellel ajal, kui oma asjad sobivasse kohta maha panime, tulid juba kolm noormeest meile appi telki üles panema.

Huvi pärast käisime kogu telklaala läbi. Näha oli erinevalt kaunistatud lebolaid – paljudes kohtades olid üleval selle riigi lipud, kust telkijad pärit olid. Eestlasi muide oli sel aastal kohale tulnud rekordarv,  umbes 10%  kogu külastajatest.

Telkimiskohast kohe üle tee asus festivaliala. Sinna pääsemiseks oli mitu järjekorda. Muude asjade kõrval, mida kaasa ei tohtinud võtta, oli mulle üllatuseks, et keelatud esmete nimekirjas oli ka vihmavari. Kusjuures selle avastasime alles siis, kui oma vihmavarjuga alalt välja jalutasime ning keelavat märki täheldasime.

Esinejad oli igale maitsele
Positivusel esinenute nimekiri oli pikk ning mitmekesine. Tuntumad olid: Keane (UK), Damien Rice (IE), Manic Street Preachers (UK), Niki & The Dove (SE) ja kodumaine Ewert and the Two Dragons. Terviknimekiri oli muidugi palju-palju pikem. Eestlasi esindasid näiteks veel Mimicry, Zebra Island ja Tenfold Rabbit.

Esinejaid olid tõesti väga erinevaid ning endale meeldiva leidis kindlasti igaüks. Minu jaoks kõige suuremaks üllatuseks oli Rootsi bänd Niki and The Dove, kellest enne olin vaid nime kuulnud. Niki on võrratu häälega ning temast lihtsalt aurab positiivsust. Ütleksin, et kõige meeldejäävam artist.


Kõige rohkem ootasin Damien Rice´i ja Ewert and The Two Dragonsi esinemist. Seda lihtsal põhjusel – nad olid nimekirjas mu lemmikud. Mõlemad täitsid mu ootusi ning draakonid isegi ületasid seda. Nende esinemise ajal, mis toimus pealaval (!!!), oli lavaesine rahvast täis, ning poole etteaste pealt lakkas ka vihm – nad mängisid päikese välja. Rahvas laulis kaasa ning oli hästi mõnus õhkkond.

Telke nii, et tapab
Esinejad olid ära jaotatud kuue lava vahel, millest olulisemad olid Tele2 (pealava),  Nordea, Palladium, I Love You stage, Red Bull Music Academy  ning kunsti- ja muusikalava, viiimasel esinesid ka vähemtuntud muusikud ning tantsijad.

Lisaks olid veel lastemängumaa, meediatelk, söögiala, turg, kinotelk, meditsiinitelk, erinevad õpitoad ning palju muud. Näiteks oli võimalik Garnieri telgis nende tooteid kasutada, mida kasutasid nii naised kui mehed.

Lisaks pakkus Tele2 mobiilide laadimisvõimalust, Nordea oli üles pannud ka sularahaautomaadi.

Kohe pealava kõrval oli VIPide telkla. Samuti olid neile eraldi kohad suuremate lavade juures, kus sai esinejaid nautida ilma trügimiseta ning hiljem nendega ka lava taga kohtuda.

Lähedalasuvasse mereranda viis tee läbi mändidega ümbritsetud raja, mis oli tihedalt võrkkiikesid täis.

Ka rannas oli väike diskoteegi moodi koht, kus öösiti muusikat lasti ning tantsiti. Vesi oli külm ning vetikaid ja kive täis kuid see ei morjendanud julgemaid ujujaid.

Söök ja jook
Festivalialal oli, nagu ka eelpool mainitud, söögitelk. See oli väga suur ning seal all oli päris mitmeid erinevaid toite pakkuvaid ettevõtjaid. Sealhulgas ka Turkebab, mille kanaliha söönud inimestest kümme said toidumürgituse, õnneks ei olnud meie nende seas.

Ka väljaspool söögitelki olid toiduputkad, kuid hinnad olid igal pool üsna kallid, seega jalutasid paljud inimesed kohalikesse toidupoodidesse. Lähim pood oli päris kaugel, üle kilomeetri kindlasti. Olles ennegi Lätis käinud, oli tunda, et festivali ajaks oli ka alast välja jäävates poodides hindu kõvasti tõstetud.

Pressipiletiga Positivusel
Omades kaelakaarte, millel seisis „Press“ või „Photo/video“ oli võimalik siseneda lava ees olevale alale pildistamiseks, inimesed lasid meeleldi sind igale poole ligi ja seega polnud vaja trügida ning üldse suhtuti meisse hästi.
Olemas oli ka meediatelk, kus oli võimalik laadida akusid, juua kohvi ning kasutada elektrit oma sülearvutide tarbeks.

Miinustest tooks välja korraldusliku apsaka: ajakirjanikele lubati saata festivali vältel SMSe selle kohta, millal toimuvad pressikonverentsid ning ka muud vajalikku infot, kuid neid ei tulnud.

Käisime küll kahel korral meediatelgis, kuid nendel hetkedel midagi ei toimunud ja kui küsisime oma kontaktisiku kohta, kes küsimuste korral soovitas enda poole pöörduda, vastati, et teda pole. Algajale ajakirjanikule mõjus see veidi loksutavalt, tuleb tunnistada.

Soovitusi Positivusele minejale:

  • Kui tahad öösel rahulikult magada, pane oma telk püsti telkla tagumises otsas. Oma kogemuste põhjal võin öelda, et eespool pole mingi ime, kui sulle öösel telki ronitakse, telgi peale korduvalt kukutakse, oksendamisest ja karjumisest rääkimata.
  • Pane telgi lukud väikese tabaga kinni – igaks juhuks.
  • Võta  kaasa oma WC-paber.
  • Arvesta igasuguse ilmaga (vihmakeebid, päikesekreemid jne)
  • Toit on suhteliselt kallis, tasub mõningaid asju, mis ei ole kergesti riknevad, Eestist kaasa võtta (telklasse tohib oma söögi ja joogiga minna)
  • Kui kavatsed minna autoga, mine kindlasti üks õhtu varem kohale.
  • Dušijärjekorrad on meeletult pikad – võta kaasa niiskeid puhastuslappe.
  • Kaunista oma telk põnevalt, et oleks ilus vaadata ja leiaks paremini üles.
Sildistatud , ,

Järjekordne võit esseekonkursilt

Pärnu Hansagümnaasiumi õpilane Marta Jõumees võitis tänavu koduomanike teisel kongressil president Arnold Rüütli väljakuulutatud koolilaste kirjandivõistluse teemal „Rikas kodu, vaene kodu“ 10.-12. klassi õpilaste vanuseklassis. Auhinnaks sai Marta tahvelarvuti. Tema juhendajaks oli Inga Kukk.

Kokku laekus üle 50 kirjatöö üle Eesti.  Alljärgnevalt avaldab Tapeet Marta essee täispikkuses.

Rikas kodu, vaene kodu

Tavaliselt mõistame rikkuse ja vaesuse all rahalisi väärtusi, kuid kui tegemist on koduga, mahub sinna palju muudki. Kodu on koht, kus tunneme ennast hästi ning ei väsi vaatamast päevast päeva samu asju. Sealt minnes ootame peatset tagasitulekut, sest kõik on nii soe ja oma. Me naudime iga koduuksest sisse astutud sammu , teades, et seal ei ohusta meid mured ega valu. Teadmine kindlustundest annab edasiviivat jõudu nii arengule kui ka püsivusele. Kõikudes ühest kohast teise võib olla tegemist sisemise rahutusega, sest me pole leidnud seda kohta, mida üldse võiksime koduks kutsuda. Pole midagi paremat ärkamisest oma toas, oma voodis. Neil hetkedel võime ära unustada kõik argielu mured, sest oleme õnnistatud sellise imetlusväärse kogemusega, samal ajal kui maailmas on nii palju neid, kes pole kunagi tunda saanud pühapäevahommikuid, mil päike kiirgab soojalt aknast sisse, paitades põski, mis punetavad magusast unest. See on tunne, mis aitab mõista elu võlu ja naudingut, kuid seda ei ole antud kõigile kogeda. Jätka lugemist

Sildistatud , , ,