148 käppa tahavad joosta

Tekst ja fotod: Dairi Reppo

„Hopp! Edasi! Pareeeem!“ olid hüüded, mida oli juba kaugelt kosta. Mida lähemale hääled tulid, seda paremini oli kuulda hingeldamist ja käppade klõbinat mööda kruusateed. Sellele järgnes pidurdushääl ning juba võis näha kaheksapealise koerarakendi hoovi keeramist. Veidral neljarattalisel kärul seisis Pärnumaal elav 46-aastane Ain Reppo, kes kasvatab kelgukoeri.

Juba väiksena unistas Ain Reppo oma koerast. Mida aeg edasi, seda suuremaks see soov muutus. Seitse aastat tagasi soetatud ühest Alaska malamuudist on nüüdseks saanud 148käpaline, 37pealine kelgukoerte kasvandus. Nendest kaheksa on Alaska malamuudid, kuus linnukoerad ning kuraditosin Alaska huskyd – sõidutamine toimub kõigiga.

Turismiatraktsioon
Talveperioodidel võtavad Ain ja tema naine Kersti vastu turiste, kes on nende kelgukoerte kasvandust tulnud külastama. Tullakse nii peredega kui ka suuremate gruppidega, näiteks lasteaiad ja koolid ning erinevad töökollektiivid.

Kõigepealt uudistatakse neljajalgseid ning seejärel minnakse sõidule. 8-12 koera rakendi ette ja sõit võib alata! Peale pikka sõitu tullakse tuppa, kus pakutakse teed, kohvi ja kooki, soovi korral ka sooja suppi. Toas tehakse selge ülevaade kelgukoerte elust, kasvatamisest, treenimisest ja kõigest muust. Umbes selline näeb välja 3-4 tunnine programm Mutimuudi kennelit külastades.

„Suur rõõm on alati uusi inimesi vastu võtta ning ikka ja jälle neid uudishimulike nägudega lapsi ja täiskasvanuid oma teadmistega harida. Mõnel perel on juba tekkinud traditsioon meile igal talvel külla tulla, nii et tuttavaid nägusid on üllatavalt palju,“ ütles proua Reppo. Kuna tegemist on Eestis küllaltki ainulaadse ning uudse turismiettevõttega, ei tule vist lähima paarikümne aasta jooksul talve, kus külastajaid poleks.

Võidukad Pärnumaa koerad
Isa ja 20aastane perepoeg Lauri käivad kelgukoertega ka võistlustel. Väga häid tulemusi on saavutatud nii Balti Cup sarjades kui ka meistrivõistlustel Saksamaal, Soomes ning paljudel muudes lähiriikides.

Pereema Kersti aitab koertega tegeleda, kuid võistlustel ei käi: „Minu jaoks on need kiirused võistlustel niivõrd suured, et juba puhtast mõttest, et sõidaksin võistlustel näiteks kuue koeraga pakase käes või sopas, tekitab kananaha ihule.“

Kelgukoerad mustal maal
Võistlused toimuvad nii lumega kui lumeta. Paljudele inimestele tundub üsna kummaline, et ilma lumeta on ka kelgukoertega miskit peale hakata, kuid siiski on. Ainuke aeg,  mil trenni teha ei saa, on suvi. Kevad, sügis ja talv on aga tõelised treeninguajad.

„Talvel sõidetakse muidugi spetsiaalse kelguga. Jällegi on vahe tavalisel kelgul, millega inimesi sõidutatakse ning mis kaalub kuni 20 kilogrammi ja võistluskelgul, mis on võimalikult kerge ja plastiline. Kui lund pole, toimub sõidutamine ja trenn kolme- ja neljarattaliste kärudega,“ andis Ain pika ülevaate.

Lähiaastatel perekond Reppol oma neljajalgsete arvu suurendada pole plaanis, kuna 37 koeraga saab väga hästi nii inimesed sõidutatud kui ka võistlustel käidud.

Mesinik tunneb mesilaste hingeelu ning kasvatab hoolealuste arvu

Tekst: Karl Jõumees

„Mesindusega pole enne meie peres keegi kunagi tegelenud,“ räägib Uulu mesinik Aare Jõumees, kes alustas oma karjääri kahe mesilasperega, tänaseks on Aarel juba pea 300 pere, kelle eest tuleb hoolitseda igapäevaselt.

„Meesaak on tänavu aasta alla keskmise, sest ilmad olid külmad, niiskust oli piisavalt, aga päikest vähe,“ sõnas mesinik. Selliste tingimustega ei eralda taimed piisavalt nektarit, millest mesilased mett toodavad.

1988. aastal tegi Aare isa teoks ühe oma unistuse, tellides Maalehest kaks mesilaspere. Kui pered käes, selgus et isa oli nende vastu allergiline. Niisiis pidigi Aare ise perede  eest hoolt kandma hakkama. „Mind on alati putukad huvitanud ning mõtlesin et proovin,“ sõnab ta ise. Esimesest kahest perest saadi terve pang mett, mis pani teda imestama ja nii ta otsustaski, et võiks mesindusega tõsisemalt tegeleda.

Mesinik on maiasmokk
Kui keskmisel inimesel kulub mett söömiseks aastas umbes kaks kilo, siis Aare maiustab aastaga sisse pea viis kilo. Põhjenduseks lausus ta: „Mesi on ju hea maitsega ning väga kasulik.“

Mees on väga on palju fermenti mesilaste poolt, mis on tegelikult elusorganism. Mesi imendub otse verre ning seda nimetatakse supertoiduaineks. Aga mesinduses ei ole meetootmine kõige olulisem, palju tähtsam on et mesilased tolmendavad taimi ning kui seda rahasse püüda panna, siis on see kordades rohkem tulu toov, kui see konkreetne mesi.

Mesilaspered on Aarel kõik ilusasti nummerdatud ja ta peab nendega nii öelda sidet. „Tean täpselt, mis igas tarus toimub, kuna kõik on  ilusasti üles kirjutatud,“ sõnab ta.

Praktika on parem kui teooria
Eesti saab mesinikuks õppida Olustveres. Kuid Aare sõnutsi on kõige parem ikka kas ise hakata proovima või minna mõne teise mesiniku juurde nii öelda praktikale. Ta ütleb veel, et ka temal on olnud õpilasi, kes nüüdseks on arendanud oma mesila kuni saja pereni.

Eestis üldse kokku võib olla umbes 50 suurtootjat. Ta lisab: „Mesinikuks õppimine on üks asi, teine on tahtmine, mis on selle ala juures kõige tähtsam, kui ei ole tahtmist, siis ei aita ka õppimine.“

Aare juhib oma mesilat kogu perega. Tema ise on peamesinik, vahest abistab teda ka perepoeg, kes hoolitseb selle eest, et mesi suve jooksul kärgedest välja saaks töödeldud. Mee purkidesse paneku eest hoolitseb Aare abikaasa Angela. Purkidele sildi peale kleepimistöö on jäetud peretütre Marta hoolde. Jõumehed loodavad oma mesilat iga aastaga järjest suurendada.